BirdFair

Inglased on fanaatilised linnuvaatlejad ja sellepärast on nad omale teinud linnulaada. Linnulaada täiendav nimetus The British Birdwaching Fair ometi ei kehti. Laat oli enda juurde meelitanud inimesi aafrikast kuni norrani. Laadal kehtib tõdemus, kui sind pole siin siis sind pole olemaski.

Linnulaat toimub Oakhamis Rutland Water nimelisel looduskaitseala vahetus naabruses. Tegemist on ühe kahest suuremast sisemaal asuvast linnualast. Kaitseala jätab eestlasele tillukese mulje. Kuid seda hämmastavamalt mõjuvad välja ehitatud linnuvaatlusonnid. Onnini jooksev laudtee on kaetud kanavõrguga, ideaalne vahend laudtee libeduse vastu. Onn oli kompaktne, pika vaatlusakna, pingikese ja aknalauaga. Onnid kandsid lindude nimesid, meie külastasime püti nimelist vaatlusonni.


Vaatlusonn Rutlandis

Linnulaat kestab kolm päeva. Elu kees peamiselt seitsmes suuremas telgis. Lisaks sellele oli kaks loengute telki, toitlustuse telk. Eraldi olid optika ja kunsti telk. Viis telki olid endale saanud firmad, kes pakkusid erinevaid loodusvaatlus reise. Tegemist oli küll linnulaadaga, kuid tähelepanu jagus nii roomajatele, kahepaiksetele, imetajatele, putukatele. Olin siiralt õnnelik asise looduskirjanduse valiku üle. Nendesse boksidesse võis end tunnikeseks unustada.

Lõpetuseks mõned vihjed linnulaadalisele
-Inglismaal ei saja kogu aeg. Kuid ilm on väga muutlik. Ühel hetkel võib sulle kaela lajatada tugev vihma ja järgmisel hetkel juba päike paista. Varusta end vastavalt.
-Ööbimiskoht tasub varakult kinni panna, eriti, kui tahad jääda Oakhami piirkonda. Kaugemalt käijad peavad arvestama, et nädalavahetuse ühistrantsport on pea olematu. Eriti hull on pühapäev, kus esimesd rongid/bussid liiguvad pealelõunasel ajal.
-Laadal laadatamiseks võta aega, sul on tervelt kolm päeva, et seda teha. Liiga palju infot korraga on liig.
-Korraldajate poolt on organiseeritud buss rongijaama ja laada toimumiskoha vahel.
-Inglased on ülihästi organiseeritud, abivalmis.

Triin


Pilte BirdFairilt





Vanemad said oma lapsed jätta mudas songima, et ise täiel rinnal laadamõnusid maitsta. Muidugi said mehed oma naised ka sinna jätta...



... naised said jälle mehi jätta näiteks graffitit tegema - ainult et üksnes tuntumaid kunstiandelisi rüblikuid sai nii kaelast ära sokutada. Siin valmib BirdFair mural. Näiteks 2005. aastal joonistati selline.



Libekelsed šveitsi mehed Carl Zeissi firmast üritavad Triinu ära rääkida. Kui Triin ühte nende torudest järele proovis, hüüdis ta kohe erutatult - hõbehaigur! Selgus, et toru valgusjõud oli nii suur, et tuhkhall hallhaigur muutus selles ergavvalgeks.



Üldiselt valitses laadal hubane ja kodune atmosfäär. Eestist oli väljas veel üks võistkond. Meie oma linnulaata (Hauka laata) BirdFair siiski ei meenutanud - laadalisi, kelle peamiseks sooviks olnuks juua ja kakelda, siin ei kohanud.



Tagasiteel töötas Triin jalgrattal kogu Londoni läbi. Mina teda terve marsruudi ulatuses ei jälitanud - õnneks läks kumm tühjaks.

Rein

Eesti linnuvaatleja teejuht

Margus Ots, Uku Paal Eesti linnuvaatleja teejuht“Tänapäev” 2008

Lisaks harvavõitu ilmuvatele linnumäärajatele on Eestis veelgi harvem ilmunud juhiseid selle kohta kuidas linde vaadelda (E.Kumari “Kuidas vaadelda linde”, 1963 ja J.Eltsi "Vaatleme linde", 2001). Kui aga on juba räägitud kuidas, tuleb mingil hetkel öelda ka kus, aga selle kohta meil siiamaani eestikeelset raamatut ei olnud. Nüüd on see tarvilik üllitis olemas ning peab ütlema, et küsimus kus saab üsnagi ammendava vastuse. Põgusalt, kuid piisavalt vastatakse ka küsimusele millega. Täismotivatsiooni tekitamiseks ootavad meie mail vastust veel mõned küsimused – näiteks kellega ja milleks. Need asjad võivad tunduda küll juba liiga isiklikena, aga mida trendikamaks hobiks linnuharrastus muutub, seda suurem on tõenäosus, et ka need küsimused ära vastatakse – selline on juba harrastusklannide kujunemise seaduspära. Varjatud (ja oluliselt erinevaid) vastuseid viimasele küsimusele sisaldubki kõigis nimetatud raamatuteski.

Eerik Kumaril on suuri teeneid selles, et lindude vaatlemine kujunes Eestis juba 60-ndatel aastatel suhteliselt populaarseks harrastuseks. Toona oli aeg aga karmim ja autoritaarsem: Eesti lindude nimestik täienes enamasti vaid siis, kui vaatleja kuulus linnumeeste kõige usaldusväärsemasse siseringi või oli tõenduseks esitada nõuetekohaselt töödeldud ja etiketitud linnunahk. Üldiselt oli teaduse nimel soovitav maha lasta ka sama liigi teine, kolmas jne. Eestisse eksinud isend. Mäletan Looduseuurijate Seltsi saabunud kirja kaebusega, et Kumari raamatus kirjeldatud arseenhapu naatriumi viieprotsendilist vesilahu ei müüda üheski apteegis. Häda oli tõsine - kuna tulirelvade ja mürkide juurde polnud tavalisel linnuharrastajal pääsu, oli tal vähe võimalusi osaleda kõige ihaldusväärsemas protsessis – eesti lindude liiginimekirja täiendamises. Amatööridele jäi põhimõtteline võimalus prepareerida mõne esmaspesitseja munakurn, aga seegi lootus oli nii õhkõrn, et üldiselt oli targem rahuldada end kodukoha haudelinnustiku uurimise, ornitofenoloogiliste vaatluste kaustade ja pesakaartide täitmisega ning hiljem lindude rõngastamisega, millest 70-ndatel aastatel kujunes üks Eesti rahvusspordialasid. Linnuvaatleja oli nõuka ajal elus halvasti edasi jõudev veidrik , “mees linnukesega”, kellel tuli pingutada, et asise maailmaga kompatiibel olla ja oma kohmetust teadlase uduse pilgu taha varjata.

Optika ja demokraatia võidukäik on juba ammu toonud linnuvaatluskombestikku pöörde, mis siinmail alles hakkab välja joonistuma. Hobilinnuvaatlus on üha enam muutunud sportlik-seltskondlikuks ajaviiteks, millega käivad kaasas oma släng, rituaalid ja atribuutika. Tõsisema linnuharrastaja varustusse ei kuulu enam tingimata püss, naatriumaresenaat, munapuur, lapiktangid ja alumiiniumrõngastest kaelakeed vaid vaatetoru, kolmjalg, roof-binokkel ja kaameraadapter (haruldasi linde ei pea enam tapma, kuid digitorutamine tuleb mõistagi alati kasuks) või siis peegelkaamera fallosliku objektiiviga, mis paneb kõrvalseisjad kiirelt omal nahal tundma Freudi teooriate tõeväärtust. Ühesõnaga -- linnuvaatlemine on prestiižne ja üha laiemat kandpinda leidev hobi, mida harrastavad peamiselt elus hästi toimetulevad inimesed.
Margus Otsa ja Uku Paali raamat esindab üsna selgelt nn. bongarluse suunda linnuharrastuses. Bongamine on soome sõna sellise linnundamise kohta, mille eesmärgiks on vaadelda igal (öö)päeval, igal nädalal, igal kalendrikuul ja igal aastal nii palju erinevaid linnuliike kui võimalik ning pidada nende kohta võimalikult paljusid erinevaid nimekirju. Ots ja Paal üritavad küll määratleda bongaritena vaid neid lindureid, kes nimekirjade täiendamise nimel sööstavad keppide või karkude, auto või lennuki väel teiste leitud linde vaatama, aga välismaised allikad seda definitsiooni ei toeta. Kõige lakoonilisemalt väljendudes on bongar kompulsiivne, s.t. sundmõtetega lindur-kollektsionäär. Autorid nimetavad bongari võimalike listide seas ettevaatlikult maratonijooksul ja haiglapalatist nähtud lindude nimekirja. Tegelikult on bongarite ehk twitcherite maailm veelgi värviküllasem – leidub bongareid, kes registreerivad nii unipinnat, kusipinnat kui paritelupinnat (need on siis vastavalt unes, urineerides ja paaritudes täheldatud linnuliigid). Kunagi kirjeldame kindlasti bongarite rituaale pikemalt ja värve kokku hoidmata, praeguseks piisab sellest, et jättes koloriitsed äärmused neile, kes neid nautida oskavad, on bongarlus päris tore ning oma mainstreamis abiks nii teadlastele, looduskaitsjatele kui ka neile, kes otsivad linnuvaatlusest peamiselt elamust.

Bongareid võib kindlasti usaldada kirjutama nii linnumäärajaid kui linnupaikade teejuhte, mis sellest, et nad arvavad, et juuli lõpu kuumuses Vaibla roostikes müttamine kuulub vältimatult linnuvaatleja elustiili juurde, paigutavad Suure Väina ja Matsalu loode-Eestisse või kinnitavad, et linnuvaatlejate üks lemmikkohti kassikakkude kuulamiseks on Nõva-Tuksi metsad. On piirkondi, mida on kirjeldatud laialivalguvalt (Laiksaare-Timmkanali metsad) ning umbes niisama palju kui leidsin raamatust enda jaoks uusi linnupaiku, oli neid minu silma läbi ka välja jäänud. Samas hea teada, et näiteks kusagil Laidevahe looduskaitsealal ja mujalgi Saaremaa ümbruse saarekestel ja laidudel ning Ida-Virumaa Soodes on peidus ka kirjeldamata saladusi.

Kuigi see, et Uku Paalil on häid linnupilte, ei üllata enam ammu, võib siiski imeks panna,et neid on kogunenud juba raamatujagu, s.h häid fotosid haruldustest või harvakohatavatest lindudest (meririsla, leeterüdi, lammitilder, väikepütt, roherähn jne.)

Kui linnupaiku kirjeldavast raamatust edasi mõelda, siis oleks hea jõuda kommenteeritava andmebaasini internetis, mis võiks sisaldada napimat teavet linnupaikade kohta (see võiks ju põhimõtteliselt soodustada raamatu müüki), kuid kuhu kirjeldatud paiku külastanud inimesed saaksid teha märkusi ala hetkeseisu kohta. Nii saaks retke planeerides vältida selliseid selle aasta üllatusi nagu:

•  Külastuskorra muutmine Matsalus Puise neeme tipuosas – seal linnutorni ehitanud ja toitlustusteenust pakkuvad Nina talu pererahvas soovib, et neile ette helistataks ning näeksid meeleldi, et nende maadel liikuvad linnuvaatlejad nende juures vähemalt lõunat sööksid. (Tel: 511 7246; 514 9995) Keelumärkidega sildid Puises olid kahjuks vähemalt suve alguses eksitavad ja tõid endaga kaasa mõttetut sõnapuru omanike ja linnuvaatlejate vahel.
  

• Külastuskorra muutumine Matsalus Keemu külas Laineotsa talu maadel - siit läheb läbi rannaniidu õpperada, viitade ja õppetahvliga, mis on maaomaniku (Tel: 515 5425) poolt keelumärgiga blokeeritud. Väidatavalt on keeld kooskõlastatud LKK-ga, kes on omakorda paigutanud Keemu torni juurde sihtkaitsevööndi ja liikumiskeelu sildi. Väidetavalt pääseb aga rajale LKK-sse ja omanikule helistades. Tegemist on suuremat sorti semiootilise segadusega, mis selles osalevatel maailma juhtsemiootiku lähisugulastel kindlasti lahendada tuleks.
  

• Ka pressis kajastamist leidnud juurdepääsu sulgemine Marimetsa raba õpperajale Rõuma küla Järve talu juurest. Uus juurdepääs rajale on loodud Ristile lähemalt, kuid väidetavalt olevat seda raske leida ning sellelt rajale on 3 kilomeetrit.
  

Eesti loodusturismi piirkonnad

Tegin EASi palvel sellise skeemi Eesti loodusturismi piirkondade kohta (klõpsa pildile selle suurendamiseks ja ära erutu, skeem on mitteametlik ega väljenda EASi seisukohti ja kui ma hoolega järele vaatan, siis ei väljenda see enam isegi mu enese seisukohti - igal juhul annaks juba praegu nii mõndagi parandada):



Legendis kasutasin kolme ikooni, mis tähistavad huvitavust linnu-, taime-, või maastikulisest aspektist.

Asja mõte on järgmine: iga kaardil märgitud sõõr kujutab endast teatavat turismiressursi ja -teenuste klastrit ning annab vähemal või suuremal määral külastuspiirkonna mõõdu välja (neis on võimalik veeta vähemalt üks õnnelik päev oma elust ja saada sealjuures elementaarseid teenuseid - näiteks nätsu, värvilist traati ja kahtlast juhatust mõne teeviida näol). Mõned suure loodusväärtusega alad (näiteks Emajõe Suursoo) on selliste hulka arvatud vaatamata sellele, et sealt jätsi ja limonaadi osta ei saa ja kaotused alale suunduvas elavjõus on tohutud.
Lähestikku paiknevad klastrid moodustavad omakorda suuremaid klastreid ehk turismipiirkondi, kuhu on võimalik turisti ka ööseks selili tõmmata - on ju teada, et kui inimene on pikali, siis veerevad mündid ta taskust välja ja jäävad kohapealset majanduselu susteneerima.
Investeeringute tõhusamaks suunamiseks oleks tarvis hinnata klastrite turismipotsentsiaali, et mitte summida asjatult raha Jälevere Jälgimäe vaatetorni, kepikõndijate paradiisi ja külastuskeskuse ehitusse.

Rein