Eesti loodusturismi piirkonnad

Tegin EASi palvel sellise skeemi Eesti loodusturismi piirkondade kohta (klõpsa pildile selle suurendamiseks ja ära erutu, skeem on mitteametlik ega väljenda EASi seisukohti ja kui ma hoolega järele vaatan, siis ei väljenda see enam isegi mu enese seisukohti - igal juhul annaks juba praegu nii mõndagi parandada):



Legendis kasutasin kolme ikooni, mis tähistavad huvitavust linnu-, taime-, või maastikulisest aspektist.

Asja mõte on järgmine: iga kaardil märgitud sõõr kujutab endast teatavat turismiressursi ja -teenuste klastrit ning annab vähemal või suuremal määral külastuspiirkonna mõõdu välja (neis on võimalik veeta vähemalt üks õnnelik päev oma elust ja saada sealjuures elementaarseid teenuseid - näiteks nätsu, värvilist traati ja kahtlast juhatust mõne teeviida näol). Mõned suure loodusväärtusega alad (näiteks Emajõe Suursoo) on selliste hulka arvatud vaatamata sellele, et sealt jätsi ja limonaadi osta ei saa ja kaotused alale suunduvas elavjõus on tohutud.
Lähestikku paiknevad klastrid moodustavad omakorda suuremaid klastreid ehk turismipiirkondi, kuhu on võimalik turisti ka ööseks selili tõmmata - on ju teada, et kui inimene on pikali, siis veerevad mündid ta taskust välja ja jäävad kohapealset majanduselu susteneerima.
Investeeringute tõhusamaks suunamiseks oleks tarvis hinnata klastrite turismipotsentsiaali, et mitte summida asjatult raha Jälevere Jälgimäe vaatetorni, kepikõndijate paradiisi ja külastuskeskuse ehitusse.

Rein